Mustikad metsa all on veel täitsa söödavad, pohli on vähe. On 9. september ja olen karja teismelistega, kes elavad oma emotsioone välja ja kappavad ringi nagu meeletud. Jõhvikad punetavad rõõmsalt - nad ei paista hästi sambla seest välja, sest turbasammal on ka värvi muutnud. Raba on hääletu kuni mingi tundmatu linnu sidin vaikuse lõhub. Mulle meeldib rabamändide peegeldus vees..Siin on ikka paganama ilus. Küüvits õitseb, kanarbik edvistab oma lillade õitega, valge nokkhein hakkab kolletama. Peaks veel tulema, üksi - vaikust nautima...nagu see fotograaf, keda me järve ääres nägime. Ta olevat 3 tundi passinud ja üritanud kiili õhus tabada...... mulle meeldivad innustunud inimesed...
No comments:
Post a Comment