Folk festival in Viljandi

30th of July
Breakfast was at 9. After that we visit Tääksi school, saw Tääksi lake and went to Olustvere. We saw how to make glass, walk in the park and saw Olustvere manor. After lunch we went to Viljandi Folk Festival. It was very long day full of music and dancing. I liked the most hot salsa rhytms of Diaz from Dominicani. We arrived at home after midnight.

Guests from Switzerland

Today is 29 of July. Markus and Esther from Switzerland and Aiki from Võru arrived at 5 and we have supper. Then I want to show them our bog. It is 6 km far towards Aimla. We walked 10 minutes , reached Väikejärv. After enjoying views of lake went to see bog. We were there 2 hours, from 8 to 10 pm. Was quiet and nice, we saw many interesting plants.

Tüdrukud külas ja Viljandis folgil

Neljapäev, 28. juuli. Lahkumine Katsist ja Heljest. Olime eile Naima juures, kõigil jälle tore jällenägemine. Öösel välgutas ja müristas, ei tea, kelle peale see taevaisa vihane oli.

Täna siis folgile. Avamisele ei jõudnud, alles kella 2-ks linna. Teel sadas ikka niisugune paduvihm maha, mida pole tükk aega näinud. Autod seisid tee ääres, ohutuled sisse lülitatud. Kirsimäel ainult tibutas natuke, kohtusin Külli ja Marega. Kuulasime Eesti Etnot, kes mängisid ja laulsid mõnuga. Siis läksin linna, et kohvi juua. Nägin tuttavat, kellega koos suundusime Rohelisele lavale, kus mängis väga nauditavalt akordioni keegi Sarve-nimeline. Siis vaatasime, mis toimub Regilaulupesas ja läksime Tantsupõrandale, et olla esimesed tantsijad. Kui padespaani tantsima hakkasime, tuli veel rahvast juurde. rahvast oli suht vähe linnas, aga igal pool kostus muusikat, õhk oli soe ja sume..elagu folk!

Himaalaja jalglehest

Kellel on kodus uudishimulikke väikeseid lapsi, siis vaadake ette, kui te niisuguse taime endale aeda toote. Olime väga ehmatanud, kui aastane Sannu leidis peenralt punase vilja ja jõudis seda natuke närida. Õnneks te seemneid ära ei söönud. Urmas Laansoo mürgiste taimede raamatust leidsime, et küpsed viljad ei ole mürgised, küll on aga mürgised lehed, risoomid, toored viljad ja seemned....siia pilt ka juurde..

Lohusuu õuesõppe suvekoolis

19. - 21. juulini VIII suvekool Lohusuus. Setomaa sootska Õie Sarv kutsus meid järgmisel aastal Obinitsasse - juba mõte sellele andis viimasel päeval jõudu, et kurba lahkuminekut sõpradest üle elada. Need päevad Lohusuus olid rõõmsad ja teguderohked. Minu käsulaud läheb eelmiste kõrvale, sealt saan spikerdada, et siia kirja panna, mida ma siis õppisin. Esimesel päeval tuletasime meelde, kuidas tõrva saadakse ja panime katlasse tõrvaseid männijuurikaid (käred), tegime tule peale (vaata pildil). Ootamise aeg kulus nöörikeerutamise peale, Lodjakoja perenaine näitas, kuidas köiepööraga nööri teha. Kui tõrv valmis oli, kastsin sinna vildist lõigatud südame ja riputasin õunapuu otsa kuivama.

Õhtul pidi igaüks tutvustama kaasavõetud toitu ja end iseloomustama. Kes küpsetas leiba, kes kooki. Mina ütlesin, et ma ei viitsi midagi teha, vaid röövin teisi, nimelt röövisin mesilastelt mett. Mulle meeldis angervaksajook, pidi südamepöörituse vastu olema.Kirjutan siinkohal retsepti: võtta 25 angervaksaõisikut, 25 g sidrunhapet ja kilo suhkrut. Kallata peale liiter keeva vett, lasta tõmmata nädal ja siis lahjendada mulliveega.
Hilisõhtul mängis meile kristallkaussidel Aivar Täpsi. Kuulajad viskasid põrandale pikali, et helid paremini kõikidele tšakratele ligi pääseks. Enne seda said kõik käia mööda kreeka labürinti, mis oli lausa tuppa toodud. Tal on kodus Põlvamaal ka heinamaal kivilabürint, võiks talle külla minna, kui sinnakanti asja on.

20.juulil sõitsime Kopraonu randa (Raagna rand) ja õppisime uusi taimi. Tore oli see, et kõigile rühmadele jagati taime lehed kätte ja siis pidime otsime vastavaid taimi. Esimesel pildil on roosade õisikutega vesikanep, kollaste õitega sooristirohi, nõianõges, parkhein. Teisel pildil on siniste õitega tihashein, vesikirburohi ja ida-raudrohi.

Virve Tuubel ERM-ist näitas põnevaid kogutud asju ja jutustas nende kohta lugusid. Sain teada, et kurguhelmed on klaashelmed, mis on ühendatud punase paelaga selja tagant, helmeste kokkuhoiu mõttes. Veel näitas ta vahvat kaelakeed, mis on tehtud tammetõrude kübaratest. (Pildil on mõlemad koos).Sain teada, et hõbehelmeid kutsuti krõllideks.

Virve õpetas, kuidas teha tavalisest nelinurksest riidetükist jänest - lihtsalt teed sõlmed sisse.

Annelie Ehlvest tegi meiega vahva tigutunni. Tööleht oli natuke pikk, aga huvitav oli uurida tavalist aiakahjurit kiritigu. Mõnele aiapidajale on ta suurim vaenlane, aga oma vaenlast peaks ju tundma. Elo pani oma tigudele nimed Rudolf ja Ljudmilla. Meie panime oma teole nimeks Maris, et nii poisi kui tüdruku nimi. Sest teod on ju kesksoolised, kevadel poisid ja pärast tüdrukud.

Lehte Tuuling andis ülesande - reastada maitseainepurgid. Iga rühm lahendas selle omamoodi, nt värvi järgi tumedamast heleda poole, tähestiku järgi, terasuuruse järgi ja vikerkaarevärvide järgi. Kirjutan siia ka õpetuse, kuidas meelde tuletada värvide järjestust vikerkaares: Peremees Ootab Kitselt Raha, Sulane Temalt Liha (punane-oranz-kollane-roheline-sinine-tumesinine-violett)
Õie Sarv laulis meile setu laule ja tutvustas setu kultuuri ja kombeid.
Viimasel päeval enne lõpetamise lõunasööki mängisime Kristeli ja Mikuga vanu armsaid mänge: Hunti ja lambaid, lõokesi ja pääsukesi, Kivimängu (mida võib asendada ka plaksudega). Mikk mängis okariinidel (savipillid) ja paaniflöödil. Ise ei saanudki pille meisterdada, sest heinputked olid kõik ära niidetud ja sahhalini kirburohtu ei teadnud keegi läheduses kasvavat

Uut aias

Panen kirja, mis ma aias uut teen, siit on hea vaadata, kui ära ununevad nimed...Ostsin koju aktiniidia, näeb, kas ta kasvabki 10 m kõrguseks. Üks pargiroos ei elanud talve üle, ostsin samasse kohta roosi "Rumba". hakkakski tantsude nimelisi roose koguma.. Aili tõi mulle 2 mätasharja, kollase ja punase. Kasvuhoones hakkavad tomatid punaseks minema, 2 esimest - andis ikka oodata. kurke sööme ammugi juba, esimese kabatsokigi panin pannile.

Siil udus

Mälupilt - 20 aastat tagasi juuliõhtu udu Kimmasaare talu heinamaal: Lauri ja Tanel lähevad udu sisse. Aga imelik on selle uduga, ta läheb eest ära, ei saa teda kätte. Nüüd teen samas kohas jälle udupilte ja mõtlen aja kaduvuse peale...18 aastat sünnist saati Pärnus, siis 2 aastat Tallinnas, 5 aastat Tartus ülikoolis, 11 aastat Tallinnas, nüüd juba 20 aastat siin maal. Kas see on mu viimane kodu või tuleb veel mõni?

Rattaga Labidal

7. juulil sõitsin koos oma klassi lastega 2 päevaks rattamatkale. sihtpunkt oli Lubjassaare ja Ruunaraipe luited. Alustasime Suure-Jaanist, kus ostsime kaasa söögikraami ja siis sõitsime Võlli poole, peale Kalme bussipeatust keerab tee paremale, viit on ka juures - 1,6 km Labidakivini. Mina tahtsin juba sellepärast sinna minna, et esiteks, lapsed pole Viljandimaa kõige suuremat rahnu näinud ja teiseks, minu isapoolne suguvõsa on Labidalt alguse saanud. Esimese pildi Labidakivist tegi 1935. a. minu vanaonu Jüri Ehrenpreis, minu vanaisa Tõnis on siin sündinud ja siis Pärnusse läinud kingsepa ametit pidama. viimati käisime siin 2004. aastal suguvõsa kokkutuleku ajal. siis oli ka juulikuu ja kivi juurde minnes sõime mustikaid. Nüüdki maiustasime mustikate ja maasikatega.

Tallinnas tantsu- ja laulupeol

27. juunil vuras Tääksi tantsulaste buss pealinna poole, kus ootas ees mitu pikka proovipäeva, reede hommikune peaproov koos rahvariietega ja kaks tantsuetendust - reede ja laupäeva õhtul. kogu Viljandimaa tantsijaid magatati Pirita majandusgümnaasiumis. Esimese öö pidasin vastu, aga siis halastati mulle ja lubati mujale magama. Minu ööd möödusid Lillekülas, Õismäel ja Muugal. Ühtlasi küsitlesin oma tädi ja lisasin kilde oma suguvõsa uurimusse. Laupäeval oli päev vaba, seega otsustasin minna vaatama Muuga kabelikivi, mis on Eesti kõige suurema ümbermõõduga rahn - 58 m. Lapsepõlvest mäletan heinamaad, mida mööda jalutades sinna pääses. Nüüd pidin ületama raudtee, majade vahelt läbi ja siis alles näitas viit kivini veel 500 m. Lapsena käisime kivi taga meres ujumas, nüüd on Muuga sadamaaed ees ja mere äärde ei pääse. võimas on ta ikkagi veel...

Tantsupidu - võimas ja samas ka armas ja liigutav. Kõige südantliigutavam muidugi kalli-tants, kõige vägevam meeste tants. Meie laste, so 7-9. klassi Kaera-jaan oli lahe, võimlejate kavad olid ilusad. Reede õhtul lisandus avamise tseremoonia ja Põhjamaa! Olen ju ise seda mitu korda tantsinud....Seekord oli avatud kõigil päevadel ehtekoda, kus mul õnnestus mitmed käsitöönipid selgeks saada ja tegin endale ehteid, pakutrükis rätiku ja vöökoti.
Laulupeo rongkäik algas Viljandimaa rühmadele pühapäeval kell 11, meie lapsed olid unised nagu kärbsed, olid kaua üleval. Aga laulupidu ise oli väga tore ja rahvarohke, raske oli leida lapikest maad, kuhu maha istuda... muidugi finaal oli võimas. Ühendkoorid kõlasid ilusti ja vägevalt, aga kui tuli Siiri Sisask laulma, siis jooksid sipelgad jalgu mööda alla.