25. märts

Hommikul 5.30 oli takso kohal ja selgus, et mahume kõik 7 koos oma kompsudega taksosse. Lennujaama jõudsime poole tunniga, check-in ja tollikontroll. Kell 7 startis lennuk Rooma poole, tunni aja pärast olime Rooma lennujaamas.. Loki polnud öösel eriti magada saanud, jätsime ta lennujaama tukkuma ja läksime Liina ja lastega jalutama. Leonardo Expressi peatusest edasi kõndisime Hiltoni hotellini, kus istusime purskkaevu juures muruplatsil. Ilm oli soe, nautisime viimaseid päikesekiiri.

Kell 13.55 lennuk, kell 17.55 olime Riias. Nägin kohe tuttavat GLOBE õpetajat Türilt, kes saabus Sri Lanka reisilt. Meil tuleb ees pikk ootamine, enne kui Tallinna jõuame. Saabusid Baiba ja Loki Riia vanaema. Tellisime Lidos teed ja istusime mõni tund. Kell 10 läksime checkima lennule, viimane kord veel läbi kontrollide, kes avastasid Robini kotist magnetid, aga andsid tagasi.

Kell 1 öösel olime Tallinna lennujaamas. Mehed läksid autosid tooma. Neil läks kauem aega, kui arvasid, sest autod olid nädalaga lund täis sadanud ja aknad olid jääs. kell pool 5 saabusime koju. Toas oli 2 kraadi sooja, natuke rohkem kui õues. Panime ahju tule, soojapuhuri tööle ja riietega magama. Ärgates oli juba 15 kraadi......

Ongi kõik reisimuljed!!

Sitsiilias, 24. märtsil

Hommikul pakime asjad, teeme veel viimased pildid sidrunipuudest ja kaktustest. Viimased pildid Joonia mere taustal. Täna on vaja veel Palermosse jõuda ja autod lennujaama viia.

Ilm on ilus ja enne Cataniat naudime tükk aega vaadet Etnale. Kahju, et meie Etna päeval nii ilusat ilma polnud.

Palermosse jõuame kella 4 paiku, Meelis ja Valdek sõidavad lennujaama poole, naised ja lapsed kolavad Palermos. Maksame Regina hotellis oma 2 toa eest kokku 100 eurot. Tellime hommikuks takso lennujaama ja läheme Vucciria turule. Mina lähen otsima Euroopa suurimat magnoolialehist viigipuud, jõuan Orto Botanicasse kella 6-ks, väravavalvur lubab mind pildistama viigipuualleed. Tuleb välja, et rekordpuu asub Marina väljakul, natuke maad tagasi. Lähen jalutan veel mere ääres, teen pilte. Lähen puud otsima, näen teda suletud värava taga, aga sisse ei pääse. suur paistab ta tõesti, Relve järgi oma paarkümmend meetrit.

Äratuskell 4-ks tirisema ja magama.

Sitsiilias, 23. märtsil

Ortigya saarel asuv 2700 aasta vanune Siracusa on üks kaunimaid linnu Sitsiilias, mis on ka vanakreeka teadlase Archimedese sünnikohaks. Pargime oma autod jahisadamasse. Kohe on kohal (pärit Tansaaniast) mees, kes tahab auto parkimise eest raha sisse kasseerida. Loki suhtleb itaalia keeles kohalikuga ja saab teada, et parkimine on tasuta, aga me võime teha annetuse, kui me tahame.Annetame paar eurot ja läheme tänavarestorani sööma. Pasta ja kana on maitsvad. Lõpetuseks tuuakse sõrmkübaraga kanget musta kohvi, suhkrut sisse ja joodud sai. Jalutame vanalinna kitsastel tänavatel, ostame suveniire ja siirdume akvaariumisse. Minu lemmik on kerakala, kelle hambad meenutavad pigem papagoi nokka. Kerakala maks ja siseelundid sisaldavad surmavat mürki, siiski on neid, kes on nõus maksma selle söömise eest sadu dollareid. Viimases akvaariumis on üks unine mureen. Palju on kirevaid troopilisi kalu, veel meeldib mulle üks roosa põrsa moodi kala. Kahju, et pole mingeid kalade nimesid kuskil kirjas. Akvaariumi ees magnoolialehise viigipuu ees teeme oma matkaseltskonnast ühispildi. Linn on tuntud ka oma kreeka ajaloo, kultuuri, arhitektuuri ja amfiteatrite poolest. Pildil kreeka amfiteater, mille ehitamist alustati 6. saj. eKr. Amfiteatri istmeread on raiutud välja kaljust ja mahutasid 15000 pealtvaatajat. Paljud Aischylose tragöödiad nägid siin ilmavalgust, kaasa arvatud "Aheldatud Prometheus". Siracusa looduspargi pärliteks on hiigelkoopad, millele on omistatud ka maailma parima heliga koopa tunnustus. Pildil Dionysose kõrvaks kutsutav koobas. ( võis oma nime saada inimkõrva meenutava avause tõttu). Sellest latomiast (kivimurd) võetud kivi kasutati täielikult Siracusa ehitamiseks. Veendusime ka ise koopa imepärases akustikas.. Õhtul läheb siin ruttu pimedaks. Mööda kiirteed jõuame tunni ajaga tagasi kämpingusse. Läbi tuledesära on ilus sõita, aga meie autojuhtidele kindlasti väsitav.

22. märts Sitsiilias

Tutvume oma vaguni moodi bungalo ümbrusega, korjame puudelt aromaatselt lõhnavaid sidruneid, mis maitselt ei olegi nii hapud kui meil müüdavad. Araablased tõid saarele tsitruselised, suhkruroo, datlipalmid, pistaatsiad ja mooruspuud. Väidetavalt kasvatatakse siin ka magusaid sidruneid, ei õnnestunud neid leida. Sidrunitest tehakse mahla ja alkohoolset jooki limoncellot. Apelsinipuud kasvavad ka siinsamas, maitselt on nad mõrkjad, aga väga mahlased. Ilmselt on eelmise aasta saak puudele jäänud. Siin kasvavad ka jaanileivapuud (Carrubia), korjame vilju, mis meenutavad pruune hernekaunu. Sellel olevat magus sisu ja väikesed kõvad seemned. Magusast viljalihast tehakse pastat ja maiustusi (vaese mehe šokolaad). Seemned on kõik ühesugused, neid kasutati vääriskivide kaalumisel (karaat).

Imetleme vaadet Joonia merele, alla viib trepp, mis lõpeb all kaljude juures. Päris mere äärde ei pääse. Trepp on täis kasvanud ronitaimi, mõnel on palju astlaid - see ongi see päris makja - astlaline võsa. Kämpingus tehakse kevadtöid, lõigatakse viigikaktuseid tagasi, need on päris hästi kodunenud peale seda, kui hispaanlased nad Sitsiiliasse tõid. Õitsevad streliitsiad.

Täna plaanime Etnale minekut. Saame liikuma kella 11 paiku. Acireales on vaja osta kohalikku telefoni kõnekaarti ( Wind), et saaks kahe auto vahel sidet pidada. Niikaua käime meie Liinaga turul ja ostame kohalikku jäätist gelatot (sidrunimaitselist jäätisekreemi). Lasteekskursioon läheb kirikusse, kiikame ka sisse.

Tomtom juhatab meid, tiirutame mööda Nicolosi linna, lõpuks leiame õige teeotsa Etna Sudi poole. Teel näeme ohtralt lumiseid laavavälju. Silvestri kraatri juurde jõudes hakkab lund sadama. Ronime üles kraatri servale 2100 m kõrgusele. Nagu siilid udus, nähtavust praktiliselt pole.

Pole mõtet enam kõrgemale üritada, niisuguse ilmaga ei liigu ka tõstukid üles. Ostame kaasa suveniire ja liigume edasi.Teel näeme laavavoolu alla mattunud maja.

Plaan on Alcantara kanjoni poole liikuda, pärast selgub, et oleks pidanud suurt teed pidi edasi minema, aga sõidame sama teed tagasi. Loki ja Valdek lähevad teise autoga tagasi kämpingusse, meie üritame ikkagi jõuda Alcantara jõeni, mida mitme tuhande aasta eest blokeeris Etna vulkaani laava. Kuna vesi jahutab laavat üsna kiiresti, olevat see kristalliseerunud imepärasteks basaltseteks kaljunukkideks. Jõe teeb eriliseks see, et aegade jooksul suutis ta siiski ennast läbi murda nendest kaljunukkidest, mille tulemuseks olevat praegu unustamatu vaatepilt. Jõuame küll Alcantara Gole-ni kella 7.ks aga kahjuks on juba pime, värav suletud ja kanjonist näeb ainult pilte..

Tagasi kämpingusse jõuame natuke peale 8, sööme Loki valmistatud maitsvat makaroni pajarooga.

Sitsiilias, 21. märtsil

Kella 10 paiku hakkasime sõitma Palermo poole. Pidime kohtuma Ninoga Stazione ees väljakul. Sõit mööda linna oli pikk ja vaevaline. Lõpuks - kell 12-jõudsime kohale, parkisime autod ja tutvusime Maagümnaasiumi tüdrukutega, kes ootasid meid koos Ninoga. Gätlin, Kärolin ja Angelika olid seal juba 3 kuud elanud. Nino tahtis meile Palermot näidata ja pani ees koos Meelisega piki Via Romat plagama. Meil oli tegemist, et järele jõuda. Ooperiteatri ees tegime peatuse, käisime Mcdonaldsis tualetis ja sama teed mööda tagasi.

Kell oli juba 3, sõitsime edasi Cefalu poole, kiirteed mööda oli hea sõita. Peale lõunapeatust otsustasime Cefalu kõrvale jätta ja Catania poole sõita,sest oli vaja ju ka mõnd ööbimiskohta otsida. Cataniast edasi Acireale La Timpa kämpingusse jõudsime enne 8-t. Sealt soovitati meil edasi sõita. Panorama kämpingusse jõudsime kella poole 9-ks. Pimedas nägin sidrunipuid, korjasin mõned sidrunid, sõime õhtust ja läksime varakult magama.

Rooma ja Sitsiilia 18. - 20. märts 2011

18. märtsi Rooma üllatas meid hoovihma ja rahega, mis peletas meid tuppa tagasi. Õhtul võtsime ette jalutuskäigu Colosseumi juurde ja ei pidanud pettuma, öised tuled ja täiskuu andsid võimsa elamuse.

Teisel päeval nähtud Colosseum oli ümbritsetud rahvamassidest ja ei tundunudki enam nii võimas, kuidagi hall. Saime ülevaate iidsest Roomast sõites Citytouri bussi ülemisel korrusel. Vapustavalt ilusad purskkaevud, eriti Trevi purskkaev.

Muidugi jalutasime Vatikani Püha Peetri väljakul.

19. märtsil lendasime Palermosse, võtsime lennujaamast oma rendiautod ja sõitsime Montellepresse, mis asub lennujaamast lõunas 20 km. Et saabusime hilja öösel, magasime teisel päeval kauem. Hommikul tervitas meid soe Sitsiilia päike, mida sai nautida avaral rõdul. Kuldnokad laulsid. Autode juures oodates jalutasime Robiniga väikeses pargis.

Sõitsime lääne poole, lõunatasime Golfo di Castellammares ja liikusime edasi Capo San Vito liivarandade poole. Vahepeal tegime puhkepeatuse, korjasime värvilisi kive... Türreeni mere lained rullusid kivisele rannale.

Järgmine peatus oli Zingaro looduspargis, matkasime tunnikese. Imetlesime lopsakat taimestikku, pildistasin kõikvõimalikke taimi - agaave, viigikaktuseid, ohakaid ja kõiki värvilisi lilli. Rada viis Capo San Vitosse, aga seda oli kokku 7 km.

Jälle kihutas aeg meid tagant, nii et neeme liivaranda me ei jõudnud, vaid liikusime Erice linna poole. Nägime ees pilvedesse mähkunud linna ja sõit sinna ülesse oli tõeline elamus. Looked olid väga järsud ja kuristik all sügav. Lõpuks sõitsime pilve sisse. Siin on pidevast niiskusest majaseinadki sammaldunud. Üles jõudes oli kell juba 6 läbi ja hakkas hämaraks kiskuma. Tegin mõned pildid - ilusa ilmaga avanevat kaljult vaade Aafrika rannikuni. Meelis ja Valdek läksid keskaegset kindlust vaatama, siis hakkasime alla tagasi sõitma. Tomtom juhatas meid vanalinna kitsastele tänavatele, kus meil õnnestus lihtsalt nii kinni sõita, et autoga polnud võimalik paremale pöörata. Tuli tuldud teed mööda tagurpidi tagasi sõita. Nüüd me saime aru küll, miks Sitsiilias sõidetakse miniautodega. Meie oma suurte autodega igalt poolt läbi ei mahtunud. Hea veel, et 9-kohalist bussi ei tellinud.