Tutvume oma vaguni moodi bungalo ümbrusega, korjame puudelt aromaatselt lõhnavaid sidruneid, mis maitselt ei olegi nii hapud kui meil müüdavad. Araablased tõid saarele tsitruselised, suhkruroo, datlipalmid, pistaatsiad ja mooruspuud. Väidetavalt kasvatatakse siin ka magusaid sidruneid, ei õnnestunud neid leida. Sidrunitest tehakse mahla ja alkohoolset jooki limoncellot. Apelsinipuud kasvavad ka siinsamas, maitselt on nad mõrkjad, aga väga mahlased. Ilmselt on eelmise aasta saak puudele jäänud. Siin kasvavad ka jaanileivapuud (Carrubia), korjame vilju, mis meenutavad pruune hernekaunu. Sellel olevat magus sisu ja väikesed kõvad seemned. Magusast viljalihast tehakse pastat ja maiustusi (vaese mehe šokolaad). Seemned on kõik ühesugused, neid kasutati vääriskivide kaalumisel (karaat).
Imetleme vaadet Joonia merele, alla viib trepp, mis lõpeb all kaljude juures. Päris mere äärde ei pääse. Trepp on täis kasvanud ronitaimi, mõnel on palju astlaid - see ongi see päris makja - astlaline võsa. Kämpingus tehakse kevadtöid, lõigatakse viigikaktuseid tagasi, need on päris hästi kodunenud peale seda, kui hispaanlased nad Sitsiiliasse tõid. Õitsevad streliitsiad.
Täna plaanime Etnale minekut. Saame liikuma kella 11 paiku. Acireales on vaja osta kohalikku telefoni kõnekaarti ( Wind), et saaks kahe auto vahel sidet pidada. Niikaua käime meie Liinaga turul ja ostame kohalikku jäätist gelatot (sidrunimaitselist jäätisekreemi). Lasteekskursioon läheb kirikusse, kiikame ka sisse.
Tomtom juhatab meid, tiirutame mööda Nicolosi linna, lõpuks leiame õige teeotsa Etna Sudi poole. Teel näeme ohtralt lumiseid laavavälju. Silvestri kraatri juurde jõudes hakkab lund sadama. Ronime üles kraatri servale 2100 m kõrgusele. Nagu siilid udus, nähtavust praktiliselt pole.
Pole mõtet enam kõrgemale üritada, niisuguse ilmaga ei liigu ka tõstukid üles. Ostame kaasa suveniire ja liigume edasi.Teel näeme laavavoolu alla mattunud maja.
Plaan on Alcantara kanjoni poole liikuda, pärast selgub, et oleks pidanud suurt teed pidi edasi minema, aga sõidame sama teed tagasi. Loki ja Valdek lähevad teise autoga tagasi kämpingusse, meie üritame ikkagi jõuda Alcantara jõeni, mida mitme tuhande aasta eest blokeeris Etna vulkaani laava. Kuna vesi jahutab laavat üsna kiiresti, olevat see kristalliseerunud imepärasteks basaltseteks kaljunukkideks. Jõe teeb eriliseks see, et aegade jooksul suutis ta siiski ennast läbi murda nendest kaljunukkidest, mille tulemuseks olevat praegu unustamatu vaatepilt. Jõuame küll Alcantara Gole-ni kella 7.ks aga kahjuks on juba pime, värav suletud ja kanjonist näeb ainult pilte..
Tagasi kämpingusse jõuame natuke peale 8, sööme Loki valmistatud maitsvat makaroni pajarooga.
No comments:
Post a Comment