15. mai 2011. Kell 7 hakkas valjuhääldi üürgama ja rahvast üles äratama. Pikutasin rahumeeli edasi. Pool tundi hiljem lubati kõigil naabertelke sikutada ja teisi äratama hakata. Kiikasin välja ja paksu udu nähes mõnulesin veel natuke. Kui siis lõpuks maast lahti sain ja peeglisse vaatasin, nägin paistes silmi, siis mõtlesin, et ma rohkem enam peeglisse ei vaata. Peale pudrusöömist hakkas ka udu hajuma. Mulle meeldis söögisabas üks mees, kes võttis ainult pirukaid ja teatas, et tema ei ole veel pudruga sõbraks saanud. Kell oli pool 9 läbi, kui tegin Panga pangalt mõned pildid alla merele ja päikesekella juures. Luiged ujusid meres..Angla tuulikute juures esinesid pärimuskavaga Mustjala taidlejad. Mina lesisin murul, sõin pannileiba ja jõin kohvi ja vaatasin, kuidas naised tantsisid oma ilusates rahvariietes. Viimane lõik Kaali oli suht igav, asfalti mööda. Päeva lõpetas Kaali järve ääres Ivo Linna ja Antti Kammiste. Ülistasid rattaretkest osavõtjaid kui kangelasi. Ivo Linna ütles, et me võime ka end nüüd natuke kaalikateks pidada (võrdle:pärnakas ja harjukas ). Enne 4 saime liikuma kodu poole, kell 8 õhtul Saarepeedil. Viimased kilomeetrid veel koju, kägu kukub ja mets lõhnab. Midagi on teistmoodi ka - ei ole kollaseid nurmenukuväljasid tee ääres. Märjad sopased riided likku ja sauna...
No comments:
Post a Comment